Teisipäev, 26. oktoober 2010

Bike Xdream 2010

Sel aastal võtsin esmakordselt osa Bike Xdreamist. Nelja tunni jooksul tuleb rattaga läbida võimalikult palju punkte, äkki võib seda kutsuda MTBO-valikuks. Eelmisel aastal ei õnnestunud sellest üritusest osa võtta, seega natuke ka uusi kogemusi. Ootused olid võistluse suhtes kõrged, Võsul on ilus männimets ja kuna vihma polnud mõned päevad sadanud oli maastik kuiv.
   Ootused olid kõrges seda enam, et osalesin Evli tiimis, teamideks Kait ja Taavi. Kait oli meie vedur (koos trenni tehes olen märganud, et sellel mehel on jalga looma moodi), meie Taaviga täiendasime teineteist navigeerimisel. Enne võistlust tundus väga hea tulemuse alla minevat koht esikümnes. Rajal oli palju tugevaid tiime, lisaks Eesti tippudele ja ässad Soomest-Rootsist, seega tundus isegi liiga optimistlik.
  
   Võistluse formaat nägi ette viieteist minutilist raja planeerimise aega enne starti, mis oli meie jaoks täiesti piisav, et maha panna korralik plaan. Mõte oli alustada Käsmu ümbruse punktide noppimisega. Lõppu jätsime punktid 36,37 ja 41 võimalusega need välja jätta. Plaan koos, jäime starti ootama, paar minutit oli veel aega…
    Stardipaugu järel üritasime paremale Käsmu poole keerata, mis väga lihtne ei olnud, kuna suur osa rahvast sõitis otse. Me Kaiduga saime enam-vähem grupis stardist minema, Taavi aga jäi kuidagi liiga vasakusse serva ja ei saanud ratturite massist läbi. Kui tiim kokku sai, oli esimene punt juba läinud ja vajutasime punasesse. Vahepeal mainisin Kaidule, et nelikümmend on sees ja võiks tsipa tagasi võtta, polnud ammu sedasi kühveldanud... Hinge sain korraks kinni küll. Kui metsavahele jõudsime oli natuke isegi üllatav, et kiirus jäi ikka 30 tuuri. Mis siis ikka- tuld. Kõik tiimid kes meist eespool olid ei võtnud esimesena kp 39- t, olime seal esimesed, seega hakkasid aeglasemad timid meile nüüd jalgu jääma. Ei tunne ennast erilise rattamehena, seega oli tunne imelik. Kui punktid 39-32-34-33-31-35-38-40 võetud sai, jõudsid meile järele ässad Palmtek tiimist. Vau…algus on päris hea olnud. Mõnda aega olime nendega silmsides, punktide järjekod oli sama 53-54-47-44. Nad liikusid vaikselt meil eest, kuid mõne parema valikuga saime nad uuesti kätte. Meie teed läksid lahku etapil 44-42. 42.punktis oli dilemma kas 42-46 sõita otse mööda jalgrada või teha pikk ring mööda asfalti. Otsustasime asfalti pidi ringi sõita. Ajaliselt kaotasime paar minutit. See kiire asfalti lõik ja lühike jooksu ots sinna otsa tekitas jalgades krampe. Õnneks toimis magneesium kiiresti ja järgmises punktis seda muret enam ei olnud.

     Punktid 46-51-48-55-58-60 sujusid ilma suuremate emotsioonideta. KP 60-59 tekitasid natuke ka põnevust, väikestele radadele minek suurelt kiiruselt tekitas hetkeks tunde, et kus me nüüd siis täpselt oleme... see hetk möödus õnneks kiiresti. Lugesime kaarti hoolikalt ja viga ei teinud. Jälle asfaltile tagasi ja kiire sõiduga etapid jätkusid 59-56-57-52-50. Kp 52st väljasõit oli koht, kus võtsime korraks aja maha, et mõelda kummalt poolt edasi minna. Pelgasime natuke kraavi kp52 ja 50 vahel, seetõttu oli  esialgne mõte sõita ringi ja võtta punktid teises järjestuses. Nähes, et Männikumägi ja Vaude otse üle kraavi läksid, otsustasime ka selle tee valida- õigustas, kuigi seisakule kulus kindlasti oma minut.
   
     Edasi liikusime 50-49-45. Teel 45te jõudsid meile Salomoni mehed järgi, lõpuni oli suht vähe maad ja pingutasime, et neist mitte maha jääda. Edasi 45-43 sõitsime nende tuules. Nüüd oli meie jaoks huvitav koht- kuhu Salomon läheb. Ja nad suundusidki samasse kahte viimasesse punkti 36 ja 37. KP 41 oli meie jaoks liiga kaugel ja sinna minek oleks tähendanud kontroll aega mitte jõudmist.Võtsime kiirelt vastu otsuse, et teeme neist erineva vaiku ja loodame, et oleme kiiremad. Liikudes 37.st finiši poole keeras Salomon meie ette tagasi, olime mõne sekundi võrra aeglasemad olnud. Selge, tõenäoliselt neil sama arv punkte nagu meil. Viimased jõuvarud mängu ja tuld. Oi see lõpp oli vajutamine- läks juba rohkem tahtejõu pealt- mis tasus end finišisse jõudes kuhjaga ära. Nimelt magas konkurentide üks liige mahapöörde maha ja kaotas sellega mõned sekundid. Meile tähendas see aga seda, et lõime neid ühe sekundiga :)  Magus......

    Peale finišit olin täielik kapsas aga emotsioon oli täiesti laes. Tulemustest saime teada, et saime seitsmendaks, yehuu, kus juures võistkondadest, kellel üks kp võtmata jäi, olime parimad- mõmm. Selle võistlusega võin täiesti rahule jääda, võtsime maksimumi.

Nüüd siis veel XT-sügisseiklus ja saangi enda jaoks seiklusspordi hooaja lõppenuks kuulutada.

   

Pühapäev, 17. oktoober 2010

Saja krooni eest muda minu rattal

   Täna oli see päev, kui toimus "Jalgrattakross Jüri sügis". Võtsin omale paar tundi aega, et kodukülas rattaga paar kiiremat singlit teha. Läksin veits varem kohale, et ikka õigel ajal starti saada. Võistluskeskuses ei olnud sel ajal mitte mingit infot, ei raja pikkuse ega ka stardiaegade kohta. Registratuurist küsisin infi aga nemad ei osanud midagi tarka öelda. Mis siis ikka, nimi kirja number rattale ja stardimaks korraldajatele.
   Nüüd õhinaga rada uurima, algus asfaltil- ok võin asfaltil ka sõtkuda, kuid siis suunati sujuvalt võsa vahele. Seal oli muda rohkem, kui rutsi eest. Ja mida aeg edasi, seda mudasemaks läks. Tegin siis tutvumisringi ära ja läksin uurima, millal juba rajale saaks. Siis aga selgus minu masenduseks tõsiasi, et mehed saavad rajale alles ca. 2h peale esimesi starte. Eksole, pidin selleks ajaks juba kammitud ja pestud olema ning kodust lahkuma...

 Pöördusin siis lootusrikkalt korraldajate poole, et varem rajale saada või oma stardimaks tagasi saada. Härra aga oli resoluutne ja leidis, et nemad on oma kulutused teinud ja ma peaks siis lihtsalt mitte startima.



Niis siis läkski, et tegin mõne kiirema ringi, et mahv kätte saada ja suundusin kodu poole. Täitsa mugav oli sellise mudakollina läbi Jüri sõita. Koju jõudnud ja oma rattale pilgu heitnud sain aru, et seda muda, mis ratta külge oli kleepunud oli kindlasti  vähemalt 100- krooni eest, mille pidin stardimaksuks tasuma.



Kahju, et seekord ässadega joonele ei saanud aga see eest sain täiesti arvestatava trenni. Samas, ilma selle võistluseta poleks ma kindlasti rattaga sõitma läinud, +2 kraadi tundub veits kõhe põldude vahel ratast sõtkuda. Aga mudastel singlitel, mis olid asula vahele maha märgitud, oli cool.