Neljapäev, 21. aprill 2011

Tallinna MV öine 2011

   Kevad käes ja on alanud 2011 võistlushooaeg. Talvel sai keskendutud treeningutele ja ühestki võistlusest osa ei võtnud, isegi mitte suusavõistlusest. Tallinna MV öine oli minu jaoks teine start, nädalavahetusel oli XT kevadseiklus millest lähiajal ka natuke kirjutan, vist.
    Aga Tallinna MV öine tuli sel aastal kalendrisse kuna üks "linnuke" siristas Paulile, et ma olla sel talvel palju trenni teinud ja võiks 52. Jüriööjooksust osa võtta. Mõtlesin, et mis siis ikka, polegi ammu klubi eest võistelnud. Viimastel aastatel on minu orienteerumisvõistlused piirdunud aasta suursündmuse Jukolan viestiga, seega tundus kohustuslikuna teha enne laupäeva üks öine start, et meelde tuletada mis asi see orienteerumine selline on. Tallinna MV oli selleks just õige koht.
      Kuna kaarditrenn oli antud olukorras väga oluline, siis läksin starti mõttega üritada võimalikult kaardis püsida ja tempot pigem veic tagasi hoida. Samuti tundus, et aeg tunni kanti oleks väga hea tulemus.
       Esimesse  punkti ringiga minek tundus rumalusena siis läksin suunaga, tegin kohe ka suunavea ja liikusin natuke paremale, ca. 50 sec. viga oligi käes. Oma osa mängis siin ka kaarti sisseelamine, kuna mõõtkavas 1:10 000 orienteerumiskaarti pole ammu käes hoidnud. Seiklusspordis on kaardid enamasti 1:20 000 mõõtkavas põhikaardid, neid  kahte ei ole võimalik omavahel võrrelda. Õnneks harjub hea asjaga ruttu ja kaarti sisse elamine käis kiirelt. Teise punkti läksin teedpidi ringi, tundus turvalisem valik, kahjuks tekkisid punkti piirkonda jõudes väikesed kahtlused (ikka veel oli mõõtkava võõras ja harjumuspäraselt ei osanud kaardilt detailset infot otsida), jäin natuke toppama ja kaarti vahtima. Siin kohtasin Timmot, kes startis 2 min enne mind. Nüüd siis ununes korraks kaarditrenn ja kiskus rohkem võistluseks kätte ära. Õnneks oli Timmo väga kiire ja kadus varsti eest ära. Kolmas punkt tuli hästi. Neljas punkt, üks lihtsamatest... pisike lage paremat kätt ajas mind natuke segadusse ja keerasin liiga vara metsa, kaotasin ligi minuti mõttetule punkti otsingule. Punkt oli ju praktiliselt teepealt nähtavas augus :s. Järgnevad kaks punga võtsin ilma kobinata. Seitsmendas punktis tegin selle õhtu suurima purika, viga ca 2 min., kõige lühem etapp... selline mõnus "koht öises metsas" punkt tundus olema.
        Siit edasi sai tuulemurrus ragistatud ja väikeseid paunasid tehtud. Lõpuosas oli ka reljeefi, mis oli päris mõnus ja andis ka märku, et laupäevane XT seiklus veel jalgades oli. Lõpuosas liikus ka rohkem rahvast ja sai end rohkem jooksma sundida.
       Tulemusest rääkides, aeg oli ootustele vastav, napilt alla tunni. Tulemusi vaadates oli üllatus suur- viies koht ja kaotust kolmandale vaid 25 seki. Pole üldsegi paha- võiks isegi öelda, et üle ootuste. Võib Jüriööjooksust osa võtta küll ja ca. 8 tundi peale Jüriööd Xdreamil startida :) 
     

 

Teisipäev, 26. oktoober 2010

Bike Xdream 2010

Sel aastal võtsin esmakordselt osa Bike Xdreamist. Nelja tunni jooksul tuleb rattaga läbida võimalikult palju punkte, äkki võib seda kutsuda MTBO-valikuks. Eelmisel aastal ei õnnestunud sellest üritusest osa võtta, seega natuke ka uusi kogemusi. Ootused olid võistluse suhtes kõrged, Võsul on ilus männimets ja kuna vihma polnud mõned päevad sadanud oli maastik kuiv.
   Ootused olid kõrges seda enam, et osalesin Evli tiimis, teamideks Kait ja Taavi. Kait oli meie vedur (koos trenni tehes olen märganud, et sellel mehel on jalga looma moodi), meie Taaviga täiendasime teineteist navigeerimisel. Enne võistlust tundus väga hea tulemuse alla minevat koht esikümnes. Rajal oli palju tugevaid tiime, lisaks Eesti tippudele ja ässad Soomest-Rootsist, seega tundus isegi liiga optimistlik.
  
   Võistluse formaat nägi ette viieteist minutilist raja planeerimise aega enne starti, mis oli meie jaoks täiesti piisav, et maha panna korralik plaan. Mõte oli alustada Käsmu ümbruse punktide noppimisega. Lõppu jätsime punktid 36,37 ja 41 võimalusega need välja jätta. Plaan koos, jäime starti ootama, paar minutit oli veel aega…
    Stardipaugu järel üritasime paremale Käsmu poole keerata, mis väga lihtne ei olnud, kuna suur osa rahvast sõitis otse. Me Kaiduga saime enam-vähem grupis stardist minema, Taavi aga jäi kuidagi liiga vasakusse serva ja ei saanud ratturite massist läbi. Kui tiim kokku sai, oli esimene punt juba läinud ja vajutasime punasesse. Vahepeal mainisin Kaidule, et nelikümmend on sees ja võiks tsipa tagasi võtta, polnud ammu sedasi kühveldanud... Hinge sain korraks kinni küll. Kui metsavahele jõudsime oli natuke isegi üllatav, et kiirus jäi ikka 30 tuuri. Mis siis ikka- tuld. Kõik tiimid kes meist eespool olid ei võtnud esimesena kp 39- t, olime seal esimesed, seega hakkasid aeglasemad timid meile nüüd jalgu jääma. Ei tunne ennast erilise rattamehena, seega oli tunne imelik. Kui punktid 39-32-34-33-31-35-38-40 võetud sai, jõudsid meile järele ässad Palmtek tiimist. Vau…algus on päris hea olnud. Mõnda aega olime nendega silmsides, punktide järjekod oli sama 53-54-47-44. Nad liikusid vaikselt meil eest, kuid mõne parema valikuga saime nad uuesti kätte. Meie teed läksid lahku etapil 44-42. 42.punktis oli dilemma kas 42-46 sõita otse mööda jalgrada või teha pikk ring mööda asfalti. Otsustasime asfalti pidi ringi sõita. Ajaliselt kaotasime paar minutit. See kiire asfalti lõik ja lühike jooksu ots sinna otsa tekitas jalgades krampe. Õnneks toimis magneesium kiiresti ja järgmises punktis seda muret enam ei olnud.

     Punktid 46-51-48-55-58-60 sujusid ilma suuremate emotsioonideta. KP 60-59 tekitasid natuke ka põnevust, väikestele radadele minek suurelt kiiruselt tekitas hetkeks tunde, et kus me nüüd siis täpselt oleme... see hetk möödus õnneks kiiresti. Lugesime kaarti hoolikalt ja viga ei teinud. Jälle asfaltile tagasi ja kiire sõiduga etapid jätkusid 59-56-57-52-50. Kp 52st väljasõit oli koht, kus võtsime korraks aja maha, et mõelda kummalt poolt edasi minna. Pelgasime natuke kraavi kp52 ja 50 vahel, seetõttu oli  esialgne mõte sõita ringi ja võtta punktid teises järjestuses. Nähes, et Männikumägi ja Vaude otse üle kraavi läksid, otsustasime ka selle tee valida- õigustas, kuigi seisakule kulus kindlasti oma minut.
   
     Edasi liikusime 50-49-45. Teel 45te jõudsid meile Salomoni mehed järgi, lõpuni oli suht vähe maad ja pingutasime, et neist mitte maha jääda. Edasi 45-43 sõitsime nende tuules. Nüüd oli meie jaoks huvitav koht- kuhu Salomon läheb. Ja nad suundusidki samasse kahte viimasesse punkti 36 ja 37. KP 41 oli meie jaoks liiga kaugel ja sinna minek oleks tähendanud kontroll aega mitte jõudmist.Võtsime kiirelt vastu otsuse, et teeme neist erineva vaiku ja loodame, et oleme kiiremad. Liikudes 37.st finiši poole keeras Salomon meie ette tagasi, olime mõne sekundi võrra aeglasemad olnud. Selge, tõenäoliselt neil sama arv punkte nagu meil. Viimased jõuvarud mängu ja tuld. Oi see lõpp oli vajutamine- läks juba rohkem tahtejõu pealt- mis tasus end finišisse jõudes kuhjaga ära. Nimelt magas konkurentide üks liige mahapöörde maha ja kaotas sellega mõned sekundid. Meile tähendas see aga seda, et lõime neid ühe sekundiga :)  Magus......

    Peale finišit olin täielik kapsas aga emotsioon oli täiesti laes. Tulemustest saime teada, et saime seitsmendaks, yehuu, kus juures võistkondadest, kellel üks kp võtmata jäi, olime parimad- mõmm. Selle võistlusega võin täiesti rahule jääda, võtsime maksimumi.

Nüüd siis veel XT-sügisseiklus ja saangi enda jaoks seiklusspordi hooaja lõppenuks kuulutada.

   

Pühapäev, 17. oktoober 2010

Saja krooni eest muda minu rattal

   Täna oli see päev, kui toimus "Jalgrattakross Jüri sügis". Võtsin omale paar tundi aega, et kodukülas rattaga paar kiiremat singlit teha. Läksin veits varem kohale, et ikka õigel ajal starti saada. Võistluskeskuses ei olnud sel ajal mitte mingit infot, ei raja pikkuse ega ka stardiaegade kohta. Registratuurist küsisin infi aga nemad ei osanud midagi tarka öelda. Mis siis ikka, nimi kirja number rattale ja stardimaks korraldajatele.
   Nüüd õhinaga rada uurima, algus asfaltil- ok võin asfaltil ka sõtkuda, kuid siis suunati sujuvalt võsa vahele. Seal oli muda rohkem, kui rutsi eest. Ja mida aeg edasi, seda mudasemaks läks. Tegin siis tutvumisringi ära ja läksin uurima, millal juba rajale saaks. Siis aga selgus minu masenduseks tõsiasi, et mehed saavad rajale alles ca. 2h peale esimesi starte. Eksole, pidin selleks ajaks juba kammitud ja pestud olema ning kodust lahkuma...

 Pöördusin siis lootusrikkalt korraldajate poole, et varem rajale saada või oma stardimaks tagasi saada. Härra aga oli resoluutne ja leidis, et nemad on oma kulutused teinud ja ma peaks siis lihtsalt mitte startima.



Niis siis läkski, et tegin mõne kiirema ringi, et mahv kätte saada ja suundusin kodu poole. Täitsa mugav oli sellise mudakollina läbi Jüri sõita. Koju jõudnud ja oma rattale pilgu heitnud sain aru, et seda muda, mis ratta külge oli kleepunud oli kindlasti  vähemalt 100- krooni eest, mille pidin stardimaksuks tasuma.



Kahju, et seekord ässadega joonele ei saanud aga see eest sain täiesti arvestatava trenni. Samas, ilma selle võistluseta poleks ma kindlasti rattaga sõitma läinud, +2 kraadi tundub veits kõhe põldude vahel ratast sõtkuda. Aga mudastel singlitel, mis olid asula vahele maha märgitud, oli cool.

Kolmapäev, 8. september 2010

Esimene JUDO trenn

      Ei-ei, mina olen Judoga alustamiseks ilmselt liiga vana ja kont on kindlalt kõhus. Eile oli hoopis Björnil esimene Judo trenn. Trenni alguses suutis tema kõrvale istunud kõhetu poiss talle näkku sülitada ja käega äsada. Bjõrn ütles, et nii ei tohi teha ning ei lasknud end edaspidi sellest segada. Laste mõistes "Judoga" esimeses trennis eriti tegeleda ei jõutud. Ega Judo ongi ju hoopis midagi muud, kui kott -või sõber- viuhti üle õla. See on hoopis midagi suuremat. Poja oli üritusega väga rahul ja ootab järgmist treeningut. Reedel siis järgmine kord.
     Enne trenni kasutasime juhust, et vahtraninasid otstarbekalt kasutada. Lõbu oli laialt, etiti kui sai issile ühe sarnase nina külge monteeritud.
    Trenni osas ei unustanud ma ka ennast, poisi judo ajal tegin kiire rattaotsa.


   JUDO on ikka "up the hood". 


 

Pühapäev, 5. september 2010

Roosta Xdream

Proovin ka blogi pidamisega kätt, eks tulevik näitab- on minust kirjutajat või mitte.

Eesti seiklusspordi bestseller Hansapank Xdream IV etapp toimus seekord Roostal, kavas oli sprint. Seekord asendasin Ekstreem Adventure Team segavõistkonnas Leivot, kes oli parasjagu voodihaige, kiiret paranemist sulle.

   Minu seiklusspordi selle aasta suursündmusest Czech Adventure Race on möödas kaks nädalat. Nädal sellest ajast möödus peamiselt õgimisele ja puhkamisele, teisel nädalal sai esialgu paar kerget trenni tehtud ja nädala keskel võtsin ka natuke pikema ratta otsa ette. Ma ei olnud enne laupäevast lühikest võistlust päris kindel kas olen pikast pingutusest täielikult taastunud ja suudan kiireks võistluseks piisavat tempot hoida. Samuti oli õrn kahtlus, et kere kusagilt valu tegema võib hakata. Ratta trennis oli parem jalg märku andnud, et lihased ei ole veel heas seisus. Sellest hoolimata otsustasin Maku ja Eloga sega võistkonnas võistelda. Nimelt on nende ambitsioonid on märgatavalt kõrgemal, kui kamraadidel Twisteri tiimis. Nüüd on Twisteri  "klubiga" liitunud Twisteri Rene, ses oli minu asendusliige.  

     Seekordne võistlus algas, nagu juba tavaks saanud, rattaralliga. Stardikoridor ja sellele järgnenud asfalti sirge oli selgelt liiga kitsas, nii mõnigi suutis seal külje maha panna. Kahjuks suutis Tiit Pekk oma suurepärasel kiirendusel Makule vastu lenksu sõita ja külakuhi oligi garanteeritud. Õnneks jäid kõik terveks, kaasa arvatud rattad. Seekord ei olnud rajameister rattarallile vingeid mitme kilomeetriseid paunasid planeerinud nagu Karula öisel etapil. See eest pidi iga võistkonnaliige läbima omaette raja. Maku võttis A- mina B- ja Elo C-variandi. Esimesse punkti jõudes oli muidugi tore avastada, et kõigil oli esimene punkt sama, kuigi punktini juhatativ erinevaid teid pidi. Noh pole hullu, see polnud esimene kord, kui rattarallis paun läbi sai sõidetud ja pärast selgus, et lühim variant C oli vaid 270m minu omast lühem. Rattarallis seekord erilisi emotsioone ei tekitanud. Loomulikult oli põnev jälgida kuidas Kait Alari naise S raamiga rattaga sõitis ja loomulikult meisterlikult üle nipli lennata suutis.
     Rattaralli lõppu jõudnud, suundusime esimesse vahetuaslasse, kust pidi algama kanuu etapp -merel- tõotas huvitav tulevat. Olime kõrgel 6. kohal. Vahetusalas kiirelt vest selga ja kanuud tirima. Otsustasime, et mööda kallast saab kiiremini liikuda ja sedasi tirisime liikumisvahendi suhteliselt punkti lähedale ja siis kanuuse udjama. Ümber minemise tunnet eriti ei olnud, kuigi päris mitmed tiimid pidid oma sõidukit veest tühjendama. Vesi oli madal ja see ei valmistanud kellelegi erilist probleemi.
   Peale kanuud tuli esimene jooks. Olime langenud 12. kohale. Selline B-raja tunne tekkis, vahed tiimide vahel olid väga väikesed. Kanuu lõpu võtsin tõsiselt ning suutsin pulsi väga kõrgeks ajada. Jooksu algus oli seetõttu minu selle võistluse kõige raskem hetk. Esimesse punkti minekul ei saanud hingamist kuidagi korda, punktile lähenedes tegime minu õnneks väikse vea, tempo läks korraks maha ja sain ennast paremini liikuma. Kaks jooksuetapi punkti olid meres, teisest punktist välja tulles tõmbas jahe vesi jalad natuke kinni, õnneks möödus ebameeldiv tunne metsa vahele jõudes kiiresti. 18. punktile lähenedes kiskusid eespool liikunud tiimid meid veale. Nad otsisid punkti natuke vara. Seekord ma ei olnud kaardilugeja ja kontrollisin natuke tagantpoolt olukorda. Sain aru, et oleme vale künka otsas. Kahjuks Makut ja Elot hõigates suutsin ka teistele selgeks teha, et vara on.
   Ratta selga istusime 16. kohal. Nüüd algas meie jaoks "dela tehniki". Maku rattal kadus "vedu", esialgu sai ta veel ratta vedama kuid paar kiltsi hiljem pidin ma teda juba lükkama, et enam-vähem normaalselt edasi liikuda. Tänud Erkile vahepealse sekundeerimise eest. Sel ajal möödusid meist mitmed tiimid, kaasaarvatud konkurendid Kadarbiku Kanged. Aga oh seda rõõmu, kui umbes kolm kilomeetrit enne vahetusala hakkas ratas jälle vedama.
    Järgnevalt ootas ees jalgsi valik, vahetuaslasse sisenesime 15. kohal. Hm... mõned tiimid panid ilmselt viga, et me isegi parandasime kohta. Poole rattaetapist liikusime ju ca.10km/h normaalsest kiirusest aeglasemalt ja möödujaid oli palju. Järgnevad ca 4,5km jooksu hea läbitavusega metsas sujust normaalselt.
        Uuesti ratta selga saime  17. kohalt. Seekord oli vaja sõita võistluskeskusesse. Rattale järgnes meie selle osavõistluse võtmeülesanne- lisaülesanne. Saime vahetusalas ühest võistkonnast mööda, sellega suutsime vähendada rakmete järksis seismist- märgatav ajavõit. Nimelt järgnes köisülesanne Roosta seiklusrajal. Iga liige pidi läbima ühe kolmest etteantud rajast. Sinnamaani sujus kõik väga hästi, kui Elo ei näinud rajale paigutatud tähist ja rajal olnud punkt jäi märkimata. Sellega kaotasime ilmselt kusagil 15 min, kuna ta läks rada uuesti läbima. Teistkordsel tähisele lähenemisel ütles Elo, et see on ju nii kõrgel, ime pole, et ta seda enne ei näinud. Langesime ca. 5 kohta. Läbisime kiiresti järgmise lisaülesande milleks oli minigolf. Ning nüüd lõpuspurt ca 1,5 km orienteerumist. Sellel lõigul suutsime etapi 7. aja välja jooksta. Loomulikult oli meid śekundeerimas ka motivaator, kelleks osutus seekord ISC X-Hiking Team. Enne finišit oli veel lühike lisaülesanne. Lainelauaga tuli ujuda paadini komposteerida ja tagasi ujuda. Ühel õigel võistlusel peabki ju sada meetrit enne finišit alukateni märjaks saama.
   Seekordne 17. koht on selle hooaja Ekstreem Adventure Teami kehvim koht, kuid segatiimidest saavutasime ikkagi Teise koha, juhhei. Tulemused   Alade kaupa