Pühapäev, 5. september 2010

Roosta Xdream

Proovin ka blogi pidamisega kätt, eks tulevik näitab- on minust kirjutajat või mitte.

Eesti seiklusspordi bestseller Hansapank Xdream IV etapp toimus seekord Roostal, kavas oli sprint. Seekord asendasin Ekstreem Adventure Team segavõistkonnas Leivot, kes oli parasjagu voodihaige, kiiret paranemist sulle.

   Minu seiklusspordi selle aasta suursündmusest Czech Adventure Race on möödas kaks nädalat. Nädal sellest ajast möödus peamiselt õgimisele ja puhkamisele, teisel nädalal sai esialgu paar kerget trenni tehtud ja nädala keskel võtsin ka natuke pikema ratta otsa ette. Ma ei olnud enne laupäevast lühikest võistlust päris kindel kas olen pikast pingutusest täielikult taastunud ja suudan kiireks võistluseks piisavat tempot hoida. Samuti oli õrn kahtlus, et kere kusagilt valu tegema võib hakata. Ratta trennis oli parem jalg märku andnud, et lihased ei ole veel heas seisus. Sellest hoolimata otsustasin Maku ja Eloga sega võistkonnas võistelda. Nimelt on nende ambitsioonid on märgatavalt kõrgemal, kui kamraadidel Twisteri tiimis. Nüüd on Twisteri  "klubiga" liitunud Twisteri Rene, ses oli minu asendusliige.  

     Seekordne võistlus algas, nagu juba tavaks saanud, rattaralliga. Stardikoridor ja sellele järgnenud asfalti sirge oli selgelt liiga kitsas, nii mõnigi suutis seal külje maha panna. Kahjuks suutis Tiit Pekk oma suurepärasel kiirendusel Makule vastu lenksu sõita ja külakuhi oligi garanteeritud. Õnneks jäid kõik terveks, kaasa arvatud rattad. Seekord ei olnud rajameister rattarallile vingeid mitme kilomeetriseid paunasid planeerinud nagu Karula öisel etapil. See eest pidi iga võistkonnaliige läbima omaette raja. Maku võttis A- mina B- ja Elo C-variandi. Esimesse punkti jõudes oli muidugi tore avastada, et kõigil oli esimene punkt sama, kuigi punktini juhatativ erinevaid teid pidi. Noh pole hullu, see polnud esimene kord, kui rattarallis paun läbi sai sõidetud ja pärast selgus, et lühim variant C oli vaid 270m minu omast lühem. Rattarallis seekord erilisi emotsioone ei tekitanud. Loomulikult oli põnev jälgida kuidas Kait Alari naise S raamiga rattaga sõitis ja loomulikult meisterlikult üle nipli lennata suutis.
     Rattaralli lõppu jõudnud, suundusime esimesse vahetuaslasse, kust pidi algama kanuu etapp -merel- tõotas huvitav tulevat. Olime kõrgel 6. kohal. Vahetusalas kiirelt vest selga ja kanuud tirima. Otsustasime, et mööda kallast saab kiiremini liikuda ja sedasi tirisime liikumisvahendi suhteliselt punkti lähedale ja siis kanuuse udjama. Ümber minemise tunnet eriti ei olnud, kuigi päris mitmed tiimid pidid oma sõidukit veest tühjendama. Vesi oli madal ja see ei valmistanud kellelegi erilist probleemi.
   Peale kanuud tuli esimene jooks. Olime langenud 12. kohale. Selline B-raja tunne tekkis, vahed tiimide vahel olid väga väikesed. Kanuu lõpu võtsin tõsiselt ning suutsin pulsi väga kõrgeks ajada. Jooksu algus oli seetõttu minu selle võistluse kõige raskem hetk. Esimesse punkti minekul ei saanud hingamist kuidagi korda, punktile lähenedes tegime minu õnneks väikse vea, tempo läks korraks maha ja sain ennast paremini liikuma. Kaks jooksuetapi punkti olid meres, teisest punktist välja tulles tõmbas jahe vesi jalad natuke kinni, õnneks möödus ebameeldiv tunne metsa vahele jõudes kiiresti. 18. punktile lähenedes kiskusid eespool liikunud tiimid meid veale. Nad otsisid punkti natuke vara. Seekord ma ei olnud kaardilugeja ja kontrollisin natuke tagantpoolt olukorda. Sain aru, et oleme vale künka otsas. Kahjuks Makut ja Elot hõigates suutsin ka teistele selgeks teha, et vara on.
   Ratta selga istusime 16. kohal. Nüüd algas meie jaoks "dela tehniki". Maku rattal kadus "vedu", esialgu sai ta veel ratta vedama kuid paar kiltsi hiljem pidin ma teda juba lükkama, et enam-vähem normaalselt edasi liikuda. Tänud Erkile vahepealse sekundeerimise eest. Sel ajal möödusid meist mitmed tiimid, kaasaarvatud konkurendid Kadarbiku Kanged. Aga oh seda rõõmu, kui umbes kolm kilomeetrit enne vahetusala hakkas ratas jälle vedama.
    Järgnevalt ootas ees jalgsi valik, vahetuaslasse sisenesime 15. kohal. Hm... mõned tiimid panid ilmselt viga, et me isegi parandasime kohta. Poole rattaetapist liikusime ju ca.10km/h normaalsest kiirusest aeglasemalt ja möödujaid oli palju. Järgnevad ca 4,5km jooksu hea läbitavusega metsas sujust normaalselt.
        Uuesti ratta selga saime  17. kohalt. Seekord oli vaja sõita võistluskeskusesse. Rattale järgnes meie selle osavõistluse võtmeülesanne- lisaülesanne. Saime vahetusalas ühest võistkonnast mööda, sellega suutsime vähendada rakmete järksis seismist- märgatav ajavõit. Nimelt järgnes köisülesanne Roosta seiklusrajal. Iga liige pidi läbima ühe kolmest etteantud rajast. Sinnamaani sujus kõik väga hästi, kui Elo ei näinud rajale paigutatud tähist ja rajal olnud punkt jäi märkimata. Sellega kaotasime ilmselt kusagil 15 min, kuna ta läks rada uuesti läbima. Teistkordsel tähisele lähenemisel ütles Elo, et see on ju nii kõrgel, ime pole, et ta seda enne ei näinud. Langesime ca. 5 kohta. Läbisime kiiresti järgmise lisaülesande milleks oli minigolf. Ning nüüd lõpuspurt ca 1,5 km orienteerumist. Sellel lõigul suutsime etapi 7. aja välja jooksta. Loomulikult oli meid śekundeerimas ka motivaator, kelleks osutus seekord ISC X-Hiking Team. Enne finišit oli veel lühike lisaülesanne. Lainelauaga tuli ujuda paadini komposteerida ja tagasi ujuda. Ühel õigel võistlusel peabki ju sada meetrit enne finišit alukateni märjaks saama.
   Seekordne 17. koht on selle hooaja Ekstreem Adventure Teami kehvim koht, kuid segatiimidest saavutasime ikkagi Teise koha, juhhei. Tulemused   Alade kaupa     

1 kommentaar: